Minu arengutee koolitajana

Ma olen üks neist, kes koolitajaks juhuse läbi sai. Ilmselt algas minu alateadlik koolitajatee juba siis, kui ma jälgisin häid kooliatajaid ja panin nende tegutsemist vaadates-kuulates nii mõndagi omale kõrva taha. Aga esimene arvestatav samm sai astutud, kui ETwinningus osalemine pakkus võimaluse mentoritööks, millega kaasneb ka teiste koolitamine. Ja nii see algas...
Jaanuaris 2010 osalesin eTwinningu mentorite koolitusel Pärnus.
01.03 2010 viisin läbi koolituse GAGi algõpetuse osakonna õpetajatele "Programm sõpruskoolid Euroopas- ETwinning". Osales 10 õpetajat.
Ise olin nii koolitust planeerides kui ka läbi viies üsna ebakindel, kuigi osalesid minu enda kooli õpetajad. Klammerdusin slaidide külge ja olin üsna pinges. Sisulise poolega sain viperusteta hakkama, aga vorm jättis palju soovida.

Veebruaris kandideerisin ühe kolleegi soovitusel ja survel Tiigrihüppe SA koolitajaks. Tema arvates olid mul eeldused selleks olemas. Võtsin julguse kokku ja kandideerisin ja märtsis 2010 saigi minust Tiigrihüppe SA lasteaiaõpetajate koolitaja.
Sellele eelnesid kaks 20-tunnist koolitust: "Infotehnoloogia ja loovus lasteaias" ja "Infotehnoloogia ja suhtlemine lasteaias koolitajatele", mille käigus mõnedki loobusid koolitajatööst. Mina siiski otsustasin koolitajatööd proovida.

Juunis 2010 tegin õpetajatele 1.koolituse "Infotehnoloogia ja loovus lasteaias". Oosales 8 koolitatavat erinevatest Tallinna lasteaedadest.
Koolitus toimus neljal päeval ja enne iga korda tegin ma kõvasti tööd endaga. Sisu oli meil olemas (koduleht, kus kõik materjalid ja koolituskava), aga enne iga koolitust kontrollisin ma hoolega linke, vahended, mõtlesin parimaid lahendusi, lasin IT-tugiisikul tehnikat üle vaadata. Rääkisin ja tegin asju läbi, mida koolitusel õpetasin. Ostsin küpsiseid. Koolitus õnnestus juba palju paremini. Osalejate sulatamine ja häälestamine tööks, rühmatööd, individuaalsed tööd: kõik toimis. Isegi see, et osalejad olid erinevate oskustega, ei saanud komistuskiviks. Kui tehnika ikkagi paar korda alt vedas, siis suutsin olulorrast välja tulla. Ajaliselt klappis ka kõik enam-vähem ja küpsised ja kohv häälestasid koolitatavaid päris positiivselt. Igal juhul tagasiside oli hea. Ise tundsin end siiski veidi puiselt ja ebakindlalt, aga seda õnnestus vist koolitatavate eest siiski varjata.

Augustis toimus koolitus "Infotehnoloogia ja suhtlemine lasteaias". Osales 15 inimest.
Koolitus õnnestus hästi, probleeme oli vaid veebipõhiste vahenditega. Koolitatavate oskuste tase oli jällegi väga erinev, aga seekord oskasin juba rakendada tehniliselt kogenenumaid oskamatute abistajatena ja see toimis päris hästi. Suutsin juba ka nalja teha ja õhkkond oli koolitusel juba tuntavalt pingevabam ka minu enda poolt vaadates. Kõige suurem rõõm oli see, et paar koolitusel osalenut tulid sinna suure hirmuga, sest neil oli väga ebameeldiv kogemus varasemast arvutikoolitusest. Selle koolituse lõpus nad tänasid mind siiralt ja ütlesid, et võtsin neilt hirmu ära. Seda nimetaksin ma töövõiduks!

Esimeste koolituste tegemine andis uusi kogemusi hulganisti: täiskasvanute koolitamine on siiski hoopis erinev laste õpetamisest. Koolitaja peab olema väga toetav ja julgustav ning ise õpetatavat hästi valdama. Sain aru, et täiskasvanud õppijal on hoopis raskem asju teha ja õppida, sest eelnev kogemus või hirm pärsib. Arvutikoolituste puhul peab olema valmis kõikidele tehnilistele probleemidele kiirelt reageerima ja lahendusi leidma. Alati peab olema plaan B! Ja nali ja hea näide võiks ka varuks olla.

Koolitaja peab ka end pidevalt arendama, sest koolitaja pole valmis-produkt. Edukas saab olla vaid ise ka arenedes ja õppides.

11.-13.03 2010 osalesin eTwinningu mentorite ja koolijuhtide koolitusel Göteborgis. Suheldes ja vahetades kogemusi teiste Euroopa koolijuhtidega andis endale enesekindlust ja uusi teadmisi. Mõlemad on koolitajatööks vajalikud.
17.-19.08 2010 osalesin Tiigrihüppe SA koolitajate suvekoolis Mulgimaal Kopra talus, kus tegeleti põhjalikult õpetajate haridustehnoloogiliste pädevustega. See oli väga huvitav ja arendav minu jaoks. Kuna juulis olin ma sisse saanud TLÜ haridustehnoloogia magistriõppesse, siis oli see ka häälestus pikemaks enesetäienduseks.

Septembris-oktoobris 2010 toimus taas koolitus "Infotehnoloogia ja loovus lasteaias". Seekord osalesid 15 ühe lasteaia töötajat. Ise tundsin end juba päris kindlalt, sest olin selle koolituse korra juba läbi viinud. Siiski olin kõik taas hoolega läbivaadanud ja -teinud ning enda jaoks ajagraafiku ja tekstigi paberile pannud. Koolitus õnnestus veelgi paremini, kui eelmised. Kuna tegemist oli ühe kollektiivi inimestega, siis tekkis rühmatööde käigus teatud sünergia ja häid ideid, mida oma töösse rakendada. Ka aidati üksteist vajadusel meelsasti ja kogu koolitus kulges ilma probleemideta ja väga meeldivalt. Koolitus täitis oma eesmärgi väga hästi. Ka mõni aeg hiljem küsiti minult nõu teemadel, mida olime käsitlenud. Tagasiside oli väga positiivne nii vahetul kujul kui ka paberkandjal. Ka ise jäin rahule. Enda jaoks tegin järelduse, et mida pingevabam ma suudan olla, seda paremini kõik õnnestub. Tuleb olla mina ise! Loomulikult on väga tähtis korralik eeltöö!

18.02 2012 osalesin koolitusel Tiigrihüppe SA lasteaiakoolitajatele
9.-10.03 2012 osalesin eTwinningu mentorite koolitusel Tallinnas.


Ülikoolis oli meil vaja teha rühmatöö, mille käigus sündis e-kursus"MP3 koolielus". Minu jaoks oli see uus kogemus, sest varem ma polnud koolitust ise välja mõelnud: sisu oli loodud, mina vaid koolitasin. Ka erineb e-koolitus oluliselt tavapärasest. Päris täpset ettekujutust mul endal esialgu polnudki, mida ja kuidas, aga teised rühmaliikmed olid juba kogenud kursuste väljatöötajad ja koolitajad ning kursus sai valmis.

Juuni 2011- aprill 2012 viisin Koolielus läbi e-kursused "MP3 koolielus"
Esimesel korral olin rohkem vaatleja ja abikoolitaja rollis, hiljem hakkasin iseseisvalt koolitama. Osalejaid oli igal kursusel 15-20. E-formaat tähendab, et sa koolitatavaid ei näe, aga samas pead sa olema iga päev ja iga tund valmis, et nad vajavad su abi. Kuna ma ennast esimeste kursuste läbiviimisel väga kindlalt jällegi ei tundnud, sest taas oli minu jaoks palju uut nii sisus kui ka vormis. Ka tekkisid pidevalt tehnilised hädad, mille ületamiseks pidin suutma kaugjuhtimise teel abi anda. Kogu aeg tuli asju kontrollida, otsida vastuseid, lahendada probleeme, vaadata koduseid töid, anda tagasisidet, julgustada ja toetada. Vahetu kontaktita on see päris keeruline. Aga mida kursus edasi, seda paremini kõik sujus, kuigi igal kursusel tekkis probleeme: rohkem tehnilisi, vähem sisulisi. Keskkonnad muutusid, tehnoloogia vedas alt, viimase kursuse ajal muudeti Koolielu portaali kõvasti ja see tekitas segadust. Ka oli teema: helifailide loomine ja jagamine keerulisem, kui enamus e-kursusi. Õppisin, arenesin ja olen valmis nüüd juba ise kursusi välja töötama ja läbi viima. On juba mõtteid ja inimesi (kellel veel endal e-kursuse kogemust pole), kellega koos seda teha.


2012. aasta algul küsiti, kas oleksin nõus koolitama klassiõpetajaid TLÜs. Mõtlesin natuke ja olin nõus, sest see andis võimaluse jagada enda tööalaseid kogemusi teistega.
07.02 2012 TLÜs viisin läbi koolituse klassiõpetajatele teemal "Huvitavaid võimalusi matemaatika õppimiseks arvutiga". Osales 20 õpetajat.
See oli minu jaoks taas uudne kogemus, sest pidin ise kava kokku panema, ette oli antud vaid suund. Nägin kõvasti vaeva, et kursuseks materjalid kokku panna: kasutasin enda tunnikavasid, laste töid, oma töölehti, otsisin veebist põnevaid mänge, lehti, põnevaid vahendeid. Lõin lingikogu, mille jagasin kursusel osalejatega. Oma kolleegide ees pole lihtne esineda, isegi kui tead, millest räägid. Ja taustateadmised olid taas väga erinevad. Aga sain hakkama juhendamisega, mõned tehnilised viperused olid, aga nendega olin ma juba harjunud ja leidsin kiirelt lahenduse. Suutsin kasutada erinevaid lähenemisi ja meetodeid, koolitatavaid juhendada, teha nalja, arutleda ja leida koostöös lahendusi probleemküsimustele. Tundsin ise, et läheb hästi. Ka ajaliselt suutsin kõik teostada vastavalt esialgsele plaanile ning koolituse maht oli paras: keegi ei väsinud, tempo oli paras, ei olnud kiirustamist ega ka venitamist. Sisu oli osalejatele huvitav, enamusele uudne, aga kõigile jõukohane. Pärast koolitust sain tänusõnu nii osalejatelt kui ka kiitva hinnangu mind kutsunud koolituse organisaatorilt. Ja see oli meeldiv. Isegi väga! Sain aru, et koolitades on hea, kui see, mida õpetad, on sulle omane: siis oled sa ka veenev ja suudad olla nii klassi ees kui ka lähenda individuaalselt. Kui sisulist poolt väga hästi ei valda, siis on raskem ka koolitatavaid kaasata.

Kuna esimene koolitus läks TLÜs hästi, siis kutsuti mind taas koolitama.
08.06 2012 viin TLÜs läbi koolituse klassiõpetajatele teemal "Funktsionaalne lugemisoskus 1.- 2. kooliastme matemaatikas"
Selle koolituse ettevalmistusprotsess on minu jaoks kestnud juba pea kaks kuud. Selle pooleteist tunni jaoks, mis koolitus kestab, on eeltöö võtnud väga suure aja. Kui teema on selline, mille kohta pole eriti materjale ja sa tead, et koolitatavad ootavad midagi uut ja midagi, mis neile kohe praktilist kasu tooks, siis sobiva programmi kokkupanemine on pikk ja põhjalik protsess. Olen otsinud mõtteid nii ingliskeelsetest kui ka saksakeelsetest veebilehtedest ja nendest saadud ideede ja oma kogemuste põhjal pannud kava kokku, leidnud põnevaid linke ja videoid ning loonud ka uusi materjale, mida jagada. Koolitatavad ootavad alati, et nad midagi saaksid ja seda tuleb neile pakkuda. Loodan, et suudan nende ootusi täita!
Koolitusi ettevalmistades olen kogunud ka endale tohutu hulga uusi teadmisi ja näen, et kord-korralt muutub minu lähenemine koolitusele süsteemsemaks, läbimõeldumaks ja pakub ka mulle endale järjest rohkem. Ilmselt olen ma valmis koolitusi tegema senikaua, kui ma tunnen, et see on väljakutse ka mulle endale. Kui koolitamine muutub rutiiniks, siis ilmselt ma loobun sellest. Vaadates oma arengule, tundub küll nii, sest iga koolitus, mida ma olen teinud, on olnud ainukordne ja iga kord on teema (matemaatika, helifailid, arvutiõpetus), lähenemine (veebis, vahetu), koht (veebis, ülikoolis, koolis) ja ka koolitatavad (lasteaiaõpetajad, õpetajad, koolitöötajad) olnud erinevad ja seetõttu olen pidanud ka valima kogu aeg uusi meetodeid, vahendeid, materjale, aga minu kompetents on siiski iga korraga muutunud paremaks ja tahtmine jätakata tugevamaks.

Nüüd, olles läbinud andragoogika, tunnen end mingis mõttes palju kindlamalt, aga samas tunnetan ma nüüd veelgi suuremat vastutust olla koolitajana tasemel. Ma olen aru saanud, et hea koolitaja trumbid on tema isiksuslikud omadused, tugev eeltöö, hea sisu valdamine, põnevate lähenemiste-meetodite-probleemide valik, tulemuslikkusele orienteeritus (tean, mida õpetada vaja ja kuidas selleni jõuda). Ka on kõik minu koolitused ülesehitatud nii, et neis oleks kohe võimalik õpitut-kogetut rakendada praktilistes ülesannetes.
Kavatsen koolitajana jätkata, sest :
  • mulle meeldib koolitada
  • ma arvan, et mul on vajalikud isiksuslikud omadused
  • tore on vahendada kogemusi ja teadmisi, milleni ise olen jõudnud-saanud ja seeläbi olla eeskujuks ja abiks teistele
  • huvitav on koolituseks valmistudes luua sobiv raam, täita see sisuga, otsides põnevaid materjale-meetodeid-vahendeid-lähenemisi
  • koolitades õpin ja kogen ma pidevalt ka ise midagi uut
  • see hoiab enda vaimu värske: iga koolitus on uus väljakutse, mille käigus ise arened
  • naudin rahulolu, mis koolitatavatest õhkub, kui koolitus on oma eesmärgid täitnud
  • on mitmeid põnevaid meetodeid, mida uutes koolitustes proovida tahaksin
  • mul on sisemisi ressursse, mida teistega jagada
  • tunnen, et mul on veel koolitajana palju arenguruumi ja tahtmine endale seda tõestada

Minu koolitaja rollipilt on hetkel selline:

Erialane kompetentsus: praktik, uurija, otsija, elukestev õppija, tunnetan vastutust, motiveerija, avatud uutele ideedele, õppijate kompetentsust arvestav.
Didaktilis-metoodiline kompetentsus- õppematerjalide looja, teadmiste vahendaja, suunaja, pidev enesetäiendaja, hindaja, analüüsija, õige õppemeetodi valija, toetaja, motiveerija.
Sotsiaalne kompetentsus- grupi ja õppija suunaja, toetaja, kontakti looja ja hoidja, esineja, hea kuulja, vaba õhkkonna looja, tagasisidestaja, suhtlemisprotsessi käivitaja ja hoidja, arutelude algataja ja suunaja, võrdse kohtlemise looja.
Refleksiivne kompetentsus- õppija märkaja, kuulaja, mõistja, isikliku kogemuse jagaja, õppija, arengu toetaja, reflekteerija, kohaneja, koostöö tegija, suurepärane eneseväljendaja, õppija potensiaali märkaja.

Toetusin portfoolios oma koolitaja arenguteed analüüsides ja reflekteerides "Koolitaja käsiraamatule"
http://issuu.com/andras/docs/koolitaja_k_siraamat
Ennast reflekteerides tegin endale ka hulga märkmeid, mis mul aitavad järgmisi koolitusi ette valmistada, läbi viia ja ennast reflekteerida.